Ants Leinberg
(1934 - 2011)
Unustusehõlma vajunud Karinu sinine klaas tõuseb hinda
Järvalaste kodudes peitub palju siniseid klaasesemeid, mis on aastate eest kingiks või auhinnaks saadud. Selle väärtust pole ehk seni hinnata osatud, sest omal ajal liikus Karinu klaasi nii palju, et see peideti kapinurka ära. Nüüd on aeg klaasimeister Ants Leinbergi originaallooming välja otsida, sest selle erilisus hakkab alles esile tulema ja väärtus tasapisi suurenema.
Järva-Jaani vanatehnika muuseumide keskuses avatud Karinu klaasikoja näitusele sisenedes tabab keskealisi ja vanemaid järvalasi tõeline nostalgiapuhang. Muuseumi kuraatorid Silva ja Tuve Kärner võivad klaasitöödest ja klaasikoja tegevusest rääkida toredaid lugusid lõputult.
Silva ütles, et juba ainuüksi klaasi sinine värv on nii eriline ja äratuntav, rääkimata klaasimeister Ants Leinbergi lemmikuteks olnud luikedest, elevantidest ning kindla käekirjaga vaasidest ja kaussidest. Neid leidub tõepoolest peaaegu igas Järvamaa kodus.
Kümne aastaga, mil klaasimeistrit enam pole, on sinine klaas küll veidi unustusehõlma vajunud, kuid seepärast ongi hea seda näitusel jälle esile tõsta. Mine tea, võib-olla aetakse aastakümnete pärast Karinu klaasi tikutulega taga nii, nagu praegu Tarbeklaasi toodangut, mis veel mõne aasta eest tundus paljudele mõttetu praht.
Silva ütles, et näituselt leiab ka Ants Leinbergi Tarbeklaasis ja Soomes töötamise ajal valminud töid, mis juba ongi väga väärtuslikud. Leinbergi Tarbeklaasi-aegsete vaaside ja kausside hinnad ulatuvad Silva teada vanakraamikauplustes ja müügiportaalides üle saja euro.
Aastatel 2000–2011 Karinu klaasikojas valminud esemed on Silva hinnangul hoopis teistsugused. «See pole vormi järgi tehtud masstoodang, vaid puhas käsitöö, mis valmis sulaklaasi puhumise ja tangidega vormimisel,» selgitas ta. Väliselt võib ju tunduda, et kõik need luiged ja elevandid on ühesugused, kuid tegelikult see päris nii ei ole. Killuke erinevust on igas töös.
Näitust tegema hakates hõikas Silva Kärner internetiavarustes maha, et inimesed, kel on kodus Karinu klaasikoja töid, tooksid need teistele vaadata. «Toodigi. Paidest tuli ühelt maavalitsuse töötajalt eritellimusel valminud alus, kuhu oli kuldsete tähtedega kirjutatud «Aasta kolleeg»,» lausus ta.
Siit-sealt ilmus erilisi klaasesemeid veel välja. Kes oli saanud auhinnaks või kingituseks, kes klaasikoda külastades meeneks ostnud, mõni oli lausa ise endale erilise klaaspalli piibuga valmis puhunud.
Silva märkis, et suurem osa esemeid pärineb Järva-Jaani kandi inimeste kodustest kogudest ning Ants Leinbergi lapselapselt Kristina Leinbergilt.
Ta teadis öelda, et kuldsed õunad pärinevad näiteks klaasimeistri Soomes töötamise ajast ja neid ta Karinul enam ei valmistanud, sest vaatamata efektsele välimusele oli nende valmistamises liiga palju mürgist keemiat ning vanemas eas Leinberg sellega enam kokku puutuda ei tahtnud.
Erilised on ka Leinbergi mittesinised tööd, mis olid rohkem nagu kunstilised katsetused. Teist värvi klaasi valmistamiseks tuli kõik sinisest enne ära puhastada. Alles siis sai mõne teise värvi töösse võtta. «Teha sai vaid ühte värvi korraga või näiteks heledama klaasi sisse teisest värvist midagi puhuda,» selgitas Silva. «Minul oli au puhuda endale sel viisil õnnemuna, kus on sees mitu värvi. See on ka näitusel näha ja pean seda väga eriliseks esemeks oma elus.»
Ants Leinbergi kauaaegne koostööpartner Tuve Kärner ütles, et sinist klaasi tegi Leinberg just seetõttu, et see oli kõige lihtsam. «Üks supilusikatäis koobaltit värvis sulaklaasi just selliseks erksiniseks, mis meenutas rukkilille- või lipusinist. See oli klaasimeistri hinnangul eestlaslik ja ilus,» lausus ta.
Tuve meenutas, et Leinbergile ikka meeldinud vahel praalida sellega, kui kiiresti ta ühe luige valmis teeb. «Ega klaasikoja külastajatest keegi seda vist õigesti pakkunud, sest meistril olid töövõtted nii käe sees, et luik valmis umbes minutiga,» lausus ta.
Luikedega seoses meenus Tuvele ka üks ammune laadal käik Kärdlas. «Pakkisime Antsuga klaasikauba peale ja sõitsime saarele. Tegin seal siis tema luikedest küünlajalgadele reklaami, et need on spetsiaalselt Hiiumaa rahvale tehtud ning küünlaleegi väreledes hakkavad luikede varjud seinal justkui liikuma nii, et isegi nende varjud on sinised,» selgitas ta.
Tuve oli jutu vaevu lõpetada jõudnud, kui klaasimeistri leti ääres tungles järjekord ja kõik tahtsid endale erilisi luiki osta. «Ants pahandas siis minuga, et mis ma ajan. Tal pole nii palju luiki müüagi ja mida ta siis järgmisel päeval laadal pakub,» ütles ta.
Ants Leinberg oli Tuve meelest ka hea naljamees. Nii naljaviluks puhus ta sinisest klaasist välja falloseid, kuid need peitis ta töökoja kappi, sest ekskursioonidega käisid klaasipuhumist valdavalt uudistamas ikka lapsed.
Kui täiskasvanud majja tulid, võttis ta oma fallosekarahvinid kapist välja. «Üks vanem mammike imestanud ükskord, et ah selline see asi siis välja näebki. Pimedas ja teki all polevat ju muidu midagi näha,» ütles Tuve.
Silva ütlust mööda leiab Ants Leinbergi loomingust päris palju erilisi esemeid. Näitusel on väljas ka tema tehtud pissipott, mis kingiti Kärnerite tütrele pulmadeks. «Eriline on ka registreerimiseks valminud spetsiaalne sõrmuste alus ja muidugi uhked mõõgad, mida telliti talt sõjaväelisteks tunnustusteks,» lausus Silva.
Kui meistrilt küsiti, miks ta valmistab kujudena just luiki, elevante, härgi ja öökulle, siis sellele tuli vastus, et need on tähendusega loomad, kes kõik sümboliseerivad midagi. Luik armastust, elevant õnne, härg töökust ja öökull tarkust.
Tuve teadis öelda, et ega klaasimeistri elu lihtne olnud. Ta vedas ettevõtmist üksipäini ja ahjud huugasid ööd kui päevad. «Klaasiahje seisma jätta ta ei saanud, sest kogu protsessi taaskäivitamine võttis umbes nädala,» selgitas ta. «Kui meister meie seast kümme aastat tagasi lahkus, otsis vallavalitsus pikalt talle järeltulijat, kes ahjud uuesti tööle paneks ja ettevõtmist jätkaks, kuid sellist inimest ei leidunud.»
Ahjud töötasid Karinu klaasikojas vahetpidamata.
Tuve märkis, et selli, kellest saaks tema järeltulija, otsis Leinberg juba oma eluajal, kuid paraku pidi ta tõdema, et igaühest klaasipuhujat ei saa ja üksikutest proovijatest ei jäänud keegi selle ameti peale pidama.
Samal moel alustas Leinberg kunagi ka ise. Ta oli Tarbeklaasis ühe meistri õpipoiss ja öelnud alati, et esimesed väljapuhutud asjad olid ikka väga kõverikud. Oskused tulid aastatepikkuse õppimise ja harjutamisega.
Leinberg suurt kunsti taga ei ajanud. «Kuhu ma selle kunsti kalli raha eest viin, kes seda ostab? Ega mu nimi siis maailmakuulus ole, et ainuüksi selle eest makstaks,» arutlenud ta Tuve teada kunagi.
Tuve ütlust mööda valmistas Leinberg neid asju, mida rahvas tahtis, ja seda, mis talle endale meeldis. «Kui kellelgi oli mõni äge idee, sütitas see ka vanameistrit ja tal tuli hasart see valmis puhuda. Ega kõik pruukinud alati õnnestuda, kuid see oli tavapärastele asjadele hea vaheldus,» lausus ta.
Silva märkis, et kuigi sellest nädalavahetusest taasavatud muuseumis oleval näitusel on klaasimeistri töödest väga hea läbilõige, võib kusagil veel haruldusi leiduda. «Oleme Ants Leinbergi klaasikunstist ka edaspidi huvitatud, sest see on ju meie piirkonna ajaloo oluline osa,» lausus ta.
Ants Leinbergi tööde näitus jääb avatuks augustini. Kui esialgu pääseb muuseumi vaid nädalavahetustel, siis suvel on võimalus teha seda juba kuuel päeval nädalas.
Allikas: Järva Teataja, A. Põder, 8. mai 2021
|
|
